Seksuaalsus, eriti veel lapse seksuaalsus, on õrn ja tundlik teema.
Väga mugav ja turvaline oleks, kui meie lapsed oleksid seksuaalsed alates teatud vanusest (näiteks alates 18. eluaastast), kahjuks või õnneks on inimene seksuaalne olend sünnist kuni surmani.
Laste seksuaalsus on teistsugune kui täiskasvanutel: nad uurivad keha, avastavad selle erinevaid detaile ja panevad tähele seda, mis on omamoodi. Lapse jaoks on seksuaalsus üks viis uurida seda, mida tähendab olla inimene – ennast uurides, puudutades ja välja näidates otsib laps mõistmist, naudingut ning ka lohutust oma kehast. Vanemate suhtumine lapse seksuaalsusesse määrab ära selle, kas lapse uurimisreis saab olema avameelne ja rõõmus või peab laps hoopis lahendama keeldudest ja häbist toonitud ohtlikke mõistatusi.
Väga tahaks öelda, et oleme muutunud oluliselt avatumaks ja aktsepteerime kõikide inimeste, ka laste seksuaalsust. Räägime seksuaalsusest ju palju, reklaamime tooteid läbi seksuaalsuse ja seksi, kirjutame meedias seksuaalsusest, loeme vastavasisulist kirjandust. Kahjuks on raske tohutust infotulvast, meediast ja internetist välja noppida adekvaatset informatsiooni seksuaalsusest/lapse seksuaalsusest, suunata oma lapsi hea ja adekvaatse infoni.
Õnneks on pilt oluliselt parem 30 aasta tagusest ajast, kui ainus raamat, kust infot hankida oli „Avameelselt abielust“. Poodide raamaturiiulitel on piisavalt kirjandust ning internetis googeldades on võimalik jõuda lisaks pornosaitidele ka adekvaatse informatsiooni allikateni, sh ka Eesti oma spetsialistide poolt koostatud noortele suunatud kodulehtedeni.
Tekst: Pille Kütt
