Koht, millel pole nime, seda pole olemas.
Oleme pärit ajast, kus lapsena suguelundeid puudutada ja vaadata oli taunitav ja keelatud. Kuidas saab inimene täiskasvanuna nautida lähedust ja seksuaalsuhet teise inimesega, kui tal puudub kontakt ja lähem tutvus oma suguelunditega ning tal pole ka sõnu, kuidas suguelundeid oleks sobiv nimetada?
Saame oma lapsi kasvatada teisiti. Vaadates pildiraamatuid saame selgitada, kus on kopsud, magu ja süda ning mis on nende otstarve. Samuti saame rääkida, mis on emakas ja et seal kasvab laps. Väikese tüdruku suguelundeid saame nimetada tussuks, poisil on noku. Lisaks saame juba väikelapsele anda juurde neutraalsed terminid, naistel on vagiina või tupp, kliitor, meestel peenis.
Kui laps toob lasteaiast või koolist kaasa roppe sõnu, siis võib lasta tal neid välja öelda, küsida, kas ta teab, mis need tähendavad? Kas ta teab, kuidas neid teisiti ja kenasti nimetada, ilma et keegi ümberkaudsetest ennast pahasti tunneks? Rahulik rääkimine võtab maha selle, et meie suguelundid on üleseksualiseeritud.
Tekst: Pille Kütt
