Lastega saab rääkida igal teemal, kui teha seda eakohaselt ja last tunnustades. Kõik saab alguse lapse ja vanema suhtest. Kui lapsel on harjumus oma küsimuste ja muredega ema ja isa poole pöörduda, kui vanemad leiavad lapse jaoks aega ja tahtmist, et maailma asju selgitada, siis tulevad lapsed ka samavõrd oma seksuaalsust puudutavate küsimustega.

Seksuaalkasvatus algab ammu enne klassikalist lapsesuu küsimust „Kust lapsed tulevad?“. Lapse suhtumine enda ja teiste kehasse saab alguse sellest, kuidas vanemad suhtuvad omaenese ja teiste kehasse. Kas seksuaalsusega seotu on meeldiv või häbenemisväärne? Kas peres puudutatakse üksteist, kas tundeid on lubatud välja näidata?

Koht, millel pole nime, seda pole olemas. Oleme pärit ajast, kus lapsena suguelundeid puudutada ja vaadata oli taunitav ja keelatud. Kuidas saab inimene täiskasvanuna nautida lähedust ja seksuaalsuhet teise inimesega, kui tal puudub kontakt ja lähem tutvus oma suguelunditega ning tal pole ka sõnu, kuidas suguelundeid oleks sobiv nimetada?

Kui seksuaalse sisuga mängud saavad liiga suure tähelepanu osaliseks, kui lapsed tahavad seksuaalseid mänge mängides riideid seljast võtta, imiteerida seksuaalse sisuga tegevusi, panna esemeid tuppe või pärakusse, siis on see ohu märk.