Ande jagas Netiemme.ee portaalile mõtteid sellest, mida lapsevanemana karta ja mida mitte karta, kui lapse mängu/lasteaiakaaslane on HIV-positiivne
Mida teeksite, kui saaksite teada, et teie lapse lasteaiakaaslane kannab HIV-viirust? Ilmselt oleksite ehmunud, võib-olla hirmul, segaduses? Küsiksite endalt, kas lapsel on ohutu tolle kaaslasega oma päevi koos veeta?
See on igati loomulik reaktsioon. Iga lapsevanem soovib oma last kaitsta. Kuid hirm on siiski alusetu.
Olen lugenud ajakirjandusest ning kohanud Terve Eesti SA HIV ja laste seksuaalsuse teemalistel koolitustel vanemate tugevaid kahtlusi selles osas, kas HIV-positiivsed lapsed peaksid üldse käima lasteaias – äkki kujutavad nad oma kaaslaste tervisele ohtu.
Ühest küljest on see hirm tõesti mõistetav. Ka mina tunneksin lapsevanemana tungi oma last ohtude eest hoida. Kõnealuse teema puhul on aga üsna kindel, et mida suurem on teadmatus kujutletavast ohust, seda suurem on (põhjendamatu) hirm. Mina, teadlikuna sellest, kuidas HIV täpselt levib, ning kuidas mitte, jätaksin HIV lasteaialaste puhul võimalike reaalsete ohtude nimekirjast üldse välja.
Mõned vastused ja selgitused lapsevanematele:
- Esimene ja kõige olulisem teadmine, mis annab kindluse, on info HIV levikuviiside kohta.
Siinjuures on oluline rõhutada, et HIV ei levi olmekontaktis. HIVd ei saa kasutades samu toidunõusid, tualetti, kallistades või koos mängides. Ka suudeldes mitte. HIV levib, kui nakkusohtlikud kehavedelikud (neid on 4: veri, sperma, tupevedelik ja rinnapiim) satuvad vereringesse. Seega võib juhtuda seksuaalvahekorra ajal, kasutades samu süstlaid-nõelu ja raseduse/sünnituse käigus või imetamisel.
- „Ekstreemsed” ja muidu huvitavad juhtumid
HIV ei levi sülje kaudu, seega ei ole ohtlikud ka lasteaiakaaslaste musitamised. Teinekord küsitakse, et lastel ikka juhtub marrastusi ja vigastusi, mille puhul tuleb ka verd. Selleks, et haava kaudu leviks HIV ühelt lapselt teisele, peaks mõlemal lapsel olema märkimisväärselt suured verised haavad. Kas kujutlete, mis peaks ühes lasteaias selleks toimuma, et see juhtuks? Samal põhjusel ei ole ohtlik ka hammustamine – lapsed ei hammusta üksteist nii tugevasti, et oleks võimalik nakatumine. Ka sääsed ei levita HIVd. HIV-viirus ei jää väljaspool inimorganismi elama ja hävib kiiresti. Näiteks ei ole hüübinud veri enam HIV suhtes nakkusohtlik.
- Teades, HIV levib Eestis üha enam seksuaalsel teel ja mitte narkootikume süstides, tuleks pigem muret tunda oma teismeliste pärast. Just nimelt nende seksuaalkäitumise osas. Seepärast on oluline kodus tähelepanu pöörata nii sellele, et noortele anda õigeid fakte HIV ja teiste suguhaiguste kohta, kui ka julgustada-õpetada neid seksuaalsuhtes end kaitsma (kasutama kondoomi).
- Ei ole teada juhtumeid, kus HIV oleks levinud lapselt lapsele
Eestis registreeritud 36 nakatunud lapse puhul ei ole neist ükski saanud nakkust teiselt lapselt, vaid oma emalt. Lapsed saavad nakkuse, sest nende vanemad ei tea, et kui rase õigel ajal oma HIVsse nakatumisest teada saab ning abinõud tarvitusele võetakse, sünnib 98-99% tõenäosusega täiesti terve laps (ilma HIV nakkuseta!).
- HIV-positiivsed lapsed saavad ravi, mis viib viiruskoormuse nende veres väga madalale, seega vähendab nende vere nakkusohtlikust veel väga oluliselt.
- HIVst on tehtud mütoloogiline surmahaigus, kuid reaalsus on see, et HIV saamiseks tuleb täiskasvanul ise „vaeva näha” – olla kaitsmata vahekorras või jagada süstlaid. Seega on väikelapsel nakatumine väga keeruline. HIV ei ole tänapäeval ka enam surmahaigus. Eksperdid on otsustanud selle ümber arvata raskeks krooniliseks haiguseks (nagu diabeet), mille kandjad peavad küll elu aeg võtma kangeid ravimeid, kuid siiski võivad elada kõrge vanuseni ja surragi vanusesse, mitte haigusesse.
- Tegeleikult on teised lapsed HIV-positiivsele lapsele ohtilikumad kui tema neile. Lasteaias levib palju nakkushaigusi, mis viirust kandvale lapsele võivad osutuda eluohtilikuks, sest tal on väga nõrk immuunsüsteem. Seega peaks HIV-postiivse lapse vanem pigem mõtlema sellele, kas hoopis tema võtab riski ja paneb oma lapse lasteaeda.
Teades, et HIV ei levi tegelikult väga kergesti ning selle saab kindlate tegevuste käigus, on ka lihtsam aru saada ja analüüsida seda, miks mitte karta HIV-positiivset mängukaaslast.
Kahju on ennekõike sellest, et täiskasvanute soov oma lapsi hoida ja eraldada arvatavast ohust, võib viia selleni, et need HIV-positiivsed lapsed, kes on selle nakkuse saanud oma vanemate hoolimatuse ja väheste teadmiste tulemusena, saavad tõrjutuks. Ning see tõrjutus tuleb n-ö tühjalt kohalt. Need lapsed ei ole oma nakkuses süüdi ning lisaks pole põhjust neid kuidagi karta või tõrjuda, sest nad ei ole kellelegi „ohtlikud”.
HIVd, AIDSi ja lapsi puudutavate küsimustega võib nõu küsida www.netiemme.ee foorumis ning põhjalikult on seda selgitatud ka Terve Eesti SA koduleheküljel www.terve-eesti.ee/hiv-ja-aids.
Terve Eesti SA tegutseb selle nimel, et nii meie ühiskonnas leviksid teadmised sellest, kuidas end HIV eest kaitsta, kuid väga oluline meie jaoks on hajutada ka väärteadmisi viiruse leviku kohta, et ei oleks HIV-positiivsete inimeste alusetut diskrimineerimist.
Selleks korraldame ettevõtetes, koolides, lasteaedades ja ka teistele huvitatud gruppidele HIV-teemalisi koolitusi. Eelmise aasta lõpus lisandus meie koolituste hulka lapse seksuaalsust käsitlev interaktiivne loeng, mille töötasime välja koos Eesti Seksuaaltervise Liiduga. Seda koolitust saime koalitsiooni „Ettevõtte HIV vastu” rahastusel pakkuda pea 900 inimesele.
Sel sügisel on meil Avatud Eesti Fondi toetusel võimalik tasuta koolitada vene keeles 60 gruppi (lapsevanemad, õpetajad, lasteaednikud). Ootame huvitatud koole-lasteaedu registreeruma. Täpsem info.
